„Emme, teeme kohupiimapontšikuid!”
„Kas sa retsepti tead?”
„Noh, paned soola ja soodat ja ongi.”
Sellised dialoogid on meie peres olnud üsna tavalised juba vähemalt paari põlvkonna jooksul ja tegelikult polegi ma mingi retseptiinimene. Enamasti saab kõik tehtud kohal leiduvatest materjalidest olemasolevaid abivahendeid kasutades. Kuigi tõsi ta on, et võimalus materjale valida ning kvaliteetseid tööriistu kasutada on kindlasti nauditav lisaväärtus.
Täna hommikul, eelmise õpinguperioodi ajal täidetud isiksuseteste otsides, sattusin konspektile, kuhu olin kirjutanud oma selle hetke unistused ning viisaastaku plaani nende unistuste täitmiseks. Samuti, mida teeksin siis, kui elada oleks ainult üks aasta. Muidugi ei olnud mul üldse meeles, et kunagi midagi sellist olin kirja pannud ning seda suurem oli üllatus, kui kirjutatut lugedes avastasin, et nüüdseks, 5,5 aastat hiljem, olengi teatud mõttes kõik saanud, millest tol hetkel unistasin. Ometigi ma elan ikka veel iga päev, mitte et olen elus, lesides oma täitunud unistustel nagu loorberitel, ma tõesti elan! Ilmselt oleks vahva selliseid unistusi aegajalt üles kirjutada, isegi plaan teha ning siis mõni aeg hiljem kirjutist leides vaadata, mis on saanud. Võib-olla teen seda homme! Kas elame nii kaua, kuni meil on unistusi?
Ei mäleta kohutavat eesmärkide suunas rühkimist, iga ilmaga palavas päikeses või vihmas ja tuules, jubedaid mäkketõuse, et hankida parimaid aineid või materjale oma koogi jaoks. Minu liikumine on pigem kui enamasti nauditav rännak, vahel koos vooluga mööda jõge libisedes, vahel otseteid kasutades, vahel peatudes avaneva vaate imetlemiseks või puhkamiseks. Siiski ei tea, kuidas tunneksin end juhul, kui mul poleks inimesi, lähedasi, kellest hoolida ning kes seetõttu alati minuga kaasas on. Kui mitte mujal, siis mõtetes. See on elulise tähtsusega, et nad on olemas, kas lihtsalt niisama, või midagi saamas ja andmas. Muidugi on mul ka seljakott kaasas. Seesama, mille sain juba sündides ning kuhu elu jooksul ühtteist juurde on kogunenud. Muidugi on vahel juhtunud, et unustan kummikud kaasa pakkida või sooja kampsuni ning satun tormi kätte, kuid hiljem, kui saan end üles soojendada, ei jää see mind enamasti vaevama. Isegi kukkuda, haiget saada ja nutta on okei! Oli aeg, kui ma seda ei teadnud. Võtan neid torme pigem kui väljakutseid, kuigi nad võivad mind väga sügavalt, ka valusalt puudutada, tuua kaasa nii mõnegi mõtteid täis tunni uneajast ning lööbe. Jah, olen endiselt teiste toetamises ja abistamises tugevam kui iseenda abistamises, siiski olen õppinud end huviga kõrvalt jälgima. Aga võib-olla see nõrkus on ka mu tugevus? Võimalus märgata, hoolida ja õppida lisab seljakotti uusi teadmisi ja kogemusi, mis muudavad selle kergemaks. Tundmatu raske kola saab nimesilte külge, ning kui seda välja visata ei õnnestu, siis saan õppida raskust ühtlasemalt jaotama ning sellega arvestama.
Ning juba mõnda aega tundub, et ma ei jää kuhugi hiljaks või rongist maha. Tõsi, sellest rääkimisel olen küll tagasihoidlik, sest minu arusaamist mööda ei klapi see kuigi hästi kokku kaasaegse elustiiliga, kuigi mind viib see edasi minu jaoks piisava kiirusega.
Aastatetaguses kirjutises unistasin majast ja elangi nüüd kaunis katusekorteris, meri metsa taga mühisemas. Sellest on siiski olulisem kodu loomine ja hoidmine, mis oli kirjas ka viisaastakuplaanis. See on elukestev protsess, mis ei sõltu elukoha aadressist. Selles protsessis on keskne tähtsus headel suhetel pere ja lähedastega, sest minu jaoks on kodu eelkõige tunne, mitte asi. Ning kodu ei ole mingi minu tehtud kook, vaid meie oma, mida me koos kõikide pereliikmetega loome ja hoiame, olles ise nii materjalideks kui tööriistadeks.
Sel korral on nüüd küll nii juhtunud, et retseptis on valmistamisõpetus kirjas enne komponentide nimekirja, kuid olgu ta siis nii. Tuleb välja, et minu elamise retseptis on neli olulist … väärtust:
- Unistused: need annavad su koogile ilme
- Kaaslased: armasta neid, kellega koos küpsetad ja anna neile teada, et nad on sulle olulised
- Protsess: naudi koogi küpsetamist
- Kokk: sina ise oled täiesti sobiv teie küpsetamisürituse jaoks olles ise just see, kes sa oled, sest ka sina ise oled koogiküpsetus
BOONUS: Sul on võimalus valida, kellega, kuidas ja mida sa küpsetad!
Head kokkamist!
Mari Kuljus
19.01.2008