Kas hüpata ärisse pea ees või uurida esmalt võimalusi, planeerida ning otsustada alles seejärel? Planeerimise pooldajad toetavad oma väiteid uuringute tulemustega. Hüppajate sõnul neil plaani pole, nad on juhitud nö kõhutundest ning mõõtmine ei pruugi pakkuda huvi.
Planeerijana püüdsin ühel hiljutisel jutuajamisel hüppajaga tungida tema maailma, et mõista, kuidas tema otsused sünnivad. Noor ärimees sõnastas oma strateegia järgmiselt: „Ma ujun ringi vee all, vesi on sogane. Aegajalt pistan pea välja ja vaatan, kus olen. Siis sukeldun taas ning jätkan ujumist.“

„Kas sa mingit plaani ei tee, kuidas soovituni jõuda?“ usutlesin, saamata endiselt aru, mil viisil ta oma eesmärgid saavutab. Kuulnud eitavat vastust, palusin kirjeldada, kuidas mu vestluskaaslane reisib ühest linnast teise. „Noh, mis seal keerulist on? Lähen bussijaama, ostan pileti sihtkohta ja sõidan. Mingit plaani ma selle jaoks küll ei kirjuta.“ Veel samal teemal jätkates selgus, et otse loomulikult teadis mu kaaslane, kuidas minna kodust bussijaama. Samuti teadis ta, kui palju peab tal olema raha, et endale pilet lunastada ning kui palju on orienteeruvalt tarvis aega varuda, et jõuda sihtkohta õigeks ajaks. Minu jaoks kõlas see justkui oleks tal plaan ning talle kokkulepitud ajaks bussijaama vastu minnes ma ta sealt küllaltki tõenäoliselt ka leian. Mu vestluspartner jäi siiski kindlalt eriarvamusele – tema ei planeeri.
Hästi, nimetagem siis seda mitteplaneerimiseks ning vaadakem edasi, kuidas see näide äris toimib. Selsamal noorel ärimehel on ka äritegemisel eesmärk selge – töötajad teevad tööd ja teenivad talle kasumit. Edasi läks aga reisinäitega kõrvutamine liiga keeruliseks, sest rohkem vastuseid ei olnud. Mu vestluspartner sattus kimbatusse, sest võimaliku aja- ja rahakulu ning oma konkreetsete sammude kohta ei osanud ta midagi öelda. Mullegi tundus nüüd, et tal tõesti pole plaani. Ja minul pole võimalik talle ühekski ajaks ühessegi kohta vastu minna. Ning kuna tal pole vähimatki ettekujutust, kuskohas ta oma sogases tiigis mingil ajahetkel hulbib, siis tema saatusest huvitatuil oleks ilmselt mõistlik appi võtta tõenäosusteooria ning arvutada välja millal ja kus võib ta oma eesmärgiga kokku põrgata. Viimast väidet kinnitab paraku ka tema ettevõtte majandusaasta aruande analüüs.
See lugu on ajendanud mind mõtisklema ühelt poolt mõtlemisest ja teadvustamisest ning teiselt poolt sõnast „äriplaan“, mille kuulmine tekitab paljudes inimestes tugeva negatiivsete tunnete voo. Väikesed lapsedki on väga leidlikud plaane koostama, näiteks ihaldatud esemeni ulatumiseks, mis nende haardekaugusest välja jääb, olgugi, et nad ei kirjuta seda plaani üles ega kaitse komisjoni ees. Rääkimata sellest, et selline plaan võiks jääda kuhugi kapi nurka või kaante vahele tolmu koguma. Täiskasvanuikka jõudes on igapäevarutiinide planeerimine nii automaatne, et võime tõsimeeli väita nagu ei planeeriks me midagi. Ometi on meil kalendrisse märgitud kohtumiste ajad ning hommikuks paneme helisema äratuse ja tellime takso, et õigeks ajaks lennukile jõuda. Kui aga jõuame oma äri planeerimiseni, siis seostub see mõnikord suure, kohmaka ning hirmuäratavalt teravate hammastega dinosaurusega, mida kutsutakse kohutava nimega Äriplaan. Kuidas aga sellest koletisest teha endale käepärane tööriist, kirjutan järgmisel korral.

Mari Kuljus